ICY0004

Üheksanda nädala postituse eesmärgiks oli kirjeldada kahte tuntud IT-juhti, kes esindavad kaht erinevat juhitüüpi: juht ( leader) , teavitaja/suhtleja ( communicator ), treener/juhendaja ( coach ), mentor/õpetaja ( mentor ), arengumootor ( change agent ) ja ülemus ( power broker ). Spotify asutaja Daniel Ek on öelnud, et juhtimise stiil ning tüüp sõltub paljuski ettevõtte faasist, olgu selleks siis idufirma, skaleerimise faas või miski muu, kuna on suur vahe, kas juhtida kaheksat töötajat või kaheksat madalama taseme juhti, kel omakorda meeskonnad (1). Kuna mõlemad allpool toodud juhid on olnud ettevõtte ridades kas päris algusest või siis väga varajasest faasist, siis on püütud leida “kuldne kesktee”. Andy Jassy (AWS/Amazon) Any Jassy liitus Amazoniga 1997. aastal turundusjuhina (2). 2000ndate aastate alguses oli Andy Jassy 18 kuud tolleaegse Amazoni tegevjuhi Jeff Bezose töövarjuks, töötades samaaegselt Amazoni Merchant.com platvormi kallal, mis lubas kolmandatel osapooltel kasutada

Kaheksanda nädala postituse eesmärgiks oli kirjeldada, milline omadus võiks kõige enam eristada “proffi” sama eriala “käsitöölisest”. Algatuseks ütleks ära, et ei näe “käsitöölisi” ja “proffe” kui vastanduvaid leere, kellest üks justkui olemuslikult teisest parem on - mõlemaid on vaja ning leian, et nad täiendavad teineteist. Professionaali all pean ennekõike silmas laiahaardeliste teadmistega inimest, käsitöölise all aga kitsamate ning spetsiifilisemate teadmistega inimest. Käsitööliste ning professionaalide võrdlemiseks prooviks esmalt välja tuua mõlema olulisemad väljundid. Kui professionaalide puhul võiks sellekks olla oma valdkonna või eriala edassiviimine, arendamine,  innovatsioon ning koolitamine, siis käsitööliste peamine ülesanne võiks olla nende valdkondade püsimine ja jätkusuutlikus. Professionaalil on seejures vajalikud head pehmed oskused, väga laiapõhjalised teadmised nägemaks suuremat pilti ning omamaks paremat kohanemisvõimet, samas kui käsitööline võib piirduda spetsi

Seitsmenda nädala postituse eesmärgiks oli kirjutada sellest, kuidas vabade litsentside juures edasikandumisklausel ehk copyleft litsentsivalikut mõjutab. Enamasti on tellimusprojektide ning ärivara puhul nõue, et lähtekood ei oleks avalik. Lähekood võib kuuluda kas kliendile või tarkvara arendajale endale, kuid kaitseks konkurentide eest võib olla nõutud koodi suletus, seega GPL-i ja muude litsentside puhul on edasikandumisklausel takistavaks teguriks. Loomulikult tuleb ära märkida, et ärivara arendajatel on siin üks suur eelis - raha. Seega on mõistetav GNU taotlus edasikandumisklauseli vajalikkusele, et võitlus avavara eest oleks tasavägisem. Elu on aga näidanud, et kui ettevõtetel majanduslikud huvid avavarast sõltuvad, siis jõuab see raha ühte- või teistpidi arendajate kätte. Heaks näiteks on siinkohal Apache Software Foundation, Eclipse Foundation ning Gnome Foundation (1). Need projektid rahastavad just neid projekte, mille litsentsides edasikandumisklausel puudub, lubades ette

Kuuenda nädala posituse eesmärgiks oli anda ülevaade “The Case for Copyright Reform” teisest peatükist. See teos on kirjutatud Rick Falkvinge ning Christian Engströmi poolt, kellest esimene oli Rootsi Piraadipartei asutajaks (1) ning teine esindas sama parteid Euroopa Parlamendis aastatel 2009-2014 (2). Piraadipartei kasvule andis järsu tõuke 2006. aastal toimunu reid Pirate Bay serveritele Rootsis, mis andis nende sõnumile rohkelt meediakajastust ning partei võitis sellega ka rohkelt uusi liikmeid, kasvades kolmandaks suurimaks parlamendiväliseks parteiks Rootsis (3). Just neid ideid kannab ka antud raamat. Läbivaks tooniks on asjaolu, et paralleelselt ei saa eksisteerida privaatsus ning autoriõiguste kaitse täielik tagamine, kuna viimane eeldaks sekkumist ning järelvalve teostamist inimeste privaatses kommunikatsioonis üle interneti. Mõnevõrra äärmusliku lahendusena sellele nähakse failide mittekommertsiaalsel eesmärgil kopeerimise ja reprodutseerimise legaliseerimist, mille hulka ku

Viienda nädala postituse eesmärgiks oli valida üks Virginia Shea kümnest käsust ning tuua mõni näide omaenda kogemustest. Kuna ma võrgusuhtlusest foorumite, meililistide ninng sotsiaalmeedia kaudu aktiivselt osa ei võta, siis pole ma ilmselt kõige õigem inimene nendest asjadest rääkima, kuid proovin seda teha siiski. Valitud sai seitsmes punkt, milleks oli sõimusõja piiramine. Virginia Shea kümme käsku on midagi sellist, mida iga inimene võiks järgida ka oma igapäevaelus - võrguvälises kontekstis. Nad tunduvad iseenesestmõistetavad, samas pean tunnistama, et mulle ei meeldi võrgusuhtlusest nii formaalselt mõelda. Mitte, et ma neid “käske” ei järgiks, aga kroonilise ülemõtleja ning pigem passiivse võrgukodanikuna tunnen, et pigem ei ole vajadust veel mõne põhjuse järele, miks täna mitte võrgusuhtlusest osa võtta. Pean siin ennekõike silmas punkti, mis räägib teiste aja ning võrguühenduse austamisest. Saan aru, et näiteks tööalases või profesionaalses suhtluses tühja mulli puhumine kelle