ICY0004

Neljanda nädala postituse eesmärgiks oli valida ning kirjeldada Eesti infoühiskonna arengukavast 2020 (1) üks 2020. aastaks enim ning teine vähim realiseerunud visioonipunkt. Enim realiseerunud punktiks sai valitud inimeste parem elu ning vähim realiseerunuks kõrgem tööhõive. Inimeste parem elu Selles visioonipunktis olid olulisimaks vaba ning avatud infoühiskond, kontroll oma andmete üle, mugavad ning lihtsasti kättesaadavad teenused ning kõrge kvaliteediga tervisehoid ja sotsiaalteenused. Juba kolmandat aastat järjest on Freedom House’i raportite kohaselt Eesti internetivabaduses vaadeldud ligi 70-st riigist teisel kohal, kohe Islandi järel (2). 2020. aastaks oli internetiühendusega leibkondade osatähtsus 90% (3). Euroopa komisjoni digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksi DESI kohaselt on Eesti digiarengus euroopas küll vaid kaheksas, kuid see-eest juhib selgelt digitaalsete avalike teenuste osas kõiki teisi liikmesriike (4). X-teega liitunuid on tänaseks juba 1079, millest 795 moodus

Kolmanda nädala postituse eesmärgiks oli analüüsida uue meedia mõju traditsioonilisele ning tuua välja üks positiivne ning üks negatiivne kasutegur. Positiivseks mõjuteguriks sai valitud uue meedia olemine infoallikaks traditsioonilisele ning negatiivseks halva informatsiooni üleküllus. Uus meedia on muutnud info interaktiivsemaks ning kiiremini kättesaadavamaks. Ning seda ka traditsioonilise meedia jaoks. Nimelt on uus meedia traditsioonilise jaoks infoallikaks niisamuti, nagu ta seda on keskmise meediatarbija jaoks. Nii võivad traditsioonilise meedia esindajad saada infot näiteks poliitikute verifitseeritud Twitteri kontode kaudu, läbi sotsiaalmeedia voogedastust otse sündmuspaigalt või otsides internetist toetavat lisamaterjali. Olgugi, et sellest ning puudulikust faktikontrollist tulenevalt võidakse ka reha otsa astuda, nagu seda tegi alles möödunud nädalal Eesti kollane ajakirjandus, teatades ekslikult ühest säutsust lähtuvalt teater Vanemuise näitleja Karol Kuntseli surmast, on

Teise nädala postituse eesmärgiks oli tutvustada kahte tehnoloogiat või praktikat. Ühte, mis on tänaseks asendunud mõne uue tehnoloogiaga ning teist, mis on veel alles ja tuttav. Valituks osutusid UUCP ning DNS. UUCP UUCP sai alguse 1976. aastal AT&T Bell Labs'is, kus Mike Lesk tuli välja programmiga UNIX to UNIX copy, mis oli algselt mõeldud Bell Labs’i siseseks tarkvara levitamiseks UNIX süsteemide vahel, kuid peatselt ka muude failide, emailide ja käskude vahendamiseks (1). Sel ajal oli ARPANET-i ühendatud 63 masinat, ning selle kaudu levivad uudised ning email seetõttu väga eksootilised - see aga lõi ideaalse kasvulava UUCP kiireks levikuks (2). UUCP toimis üle telefoniliinide ning oli sisuliselt sissehelistamisega võrk (3), mis oli internetiühendusest märksa odavam ning kättesaadavam. UUCP abil ühendatud arvutid moodustasid seega omaette mitteformaalse võrgu - UUCPNET-i, millest mõned üksikud masinad olid ühendatud ka internetti, võimaldades UUCPNET-i ning interneti vahel

Esimese nädala postituse eesmärk oli tutvustada kolme põnevat IT-lahendust kolmelt erinevalt aastakümnel. Valituks osutusid 1970ndatest Pretty Good Privacy ehk PGP, 1980ndatest Atari Mindlink ning 2000ndatest Amazon Web Services. 1970ndad - Pretty Good Privacy (PGP) Phil Zimmermann oli eelmise sajandi lõpus tõenäoliselt üks olulisemaid inimesi krüptomaailmas, kes pooldas tugeva ning vettpidava krüpteerimistehnoloogia kasutuse võimaldamist laiemale avalikkusele. 1991. aastal ehitas ta Pretty Good Privacy, mis tema enda sõnutsi oli mõeldud inimõigusi kaitsvaks tööriistaks ning sõnavabaduse kaitseks. Kuna seda võis kasutada igaüks, oli see heaks tööriistaks näiteks poliitilistele aktivistidele (1). PGP oli kooslus avaliku võtmega ehk asümmeetrilisest ning sümmeetrilisest krüpteerimisest, mis võimaldas elektroonilise side, peamiselt e-mailide, ning failide krüpteerimist (2), kasutades selleks esmalt Phil Zimmermanni enda loodud algoritmi BassOmatic (3) ning hilisemates versioonides RSA, ID