Nädal II (üks kadunud ning üks tänaseni tuttav tehnoloogia)
Teise nädala postituse eesmärgiks oli tutvustada kahte tehnoloogiat või praktikat. Ühte, mis on tänaseks asendunud mõne uue tehnoloogiaga ning teist, mis on veel alles ja tuttav. Valituks osutusid UUCP ning DNS.
UUCP
UUCP sai alguse 1976. aastal AT&T Bell Labs'is, kus Mike Lesk tuli välja programmiga UNIX to UNIX copy, mis oli algselt mõeldud Bell Labs’i siseseks tarkvara levitamiseks UNIX süsteemide vahel, kuid peatselt ka muude failide, emailide ja käskude vahendamiseks (1). Sel ajal oli ARPANET-i ühendatud 63 masinat, ning selle kaudu levivad uudised ning email seetõttu väga eksootilised - see aga lõi ideaalse kasvulava UUCP kiireks levikuks (2). UUCP toimis üle telefoniliinide ning oli sisuliselt sissehelistamisega võrk (3), mis oli internetiühendusest märksa odavam ning kättesaadavam. UUCP abil ühendatud arvutid moodustasid seega omaette mitteformaalse võrgu - UUCPNET-i, millest mõned üksikud masinad olid ühendatud ka internetti, võimaldades UUCPNET-i ning interneti vahelist silda (4).
Üks polulaarsemaid kasutusi UUCP-l oli email, kusjuures arvutid leidsid üksteist bang path’ide abil, mis koosnesid võrku ühendatud masinate nimedest, mis olid eraldatud hüüumärkidega ning lõppesid sihtarvuti kasutajanimega. Selleks, et kellelegi emaili saata, ei piisanud üksi sihtaadressist ehk “asukohast” - teadma pidi tervet teekonda, mille email pidi läbima, et lõplikku sihtkohta jõuda (5). Lisaks emailile osutus väga populaarseks ka 1980. aastal Tom Truscott’i ning Jim Ellis’e käivitatud Usenet, mis oli foorumi laadne uudisgruppide võrgustik, kus kõrghetkel oli enam kui 120 000 erinevat teemat (6).
UUCP on tänaseks praktiliselt kadunud. Selle populaarsus hakkas kiiresti langema 90ndatel, mil levima hakkas odav ning kiire internetiühendus. UUCP-d ei olnud seega enam lihtsalt vaja ning selle mitmed funktsioonid on tänase arvutikasutaja jaoks asendunud TCP/IP põhiste protokollidega nagu SMTP, POP, IMAP, (S)FTP ja NNTP (7).
DNS
Olgugi, et enamik tavakasutajaid võibolla DNS-ist kuulnudki ei ole, kasutavad seda tänapäeval kõik, kes vähegi arvutitega kokku puutuvad. DNS nimelt võimaldab IP aadresside “inimkeelde tõlkimist”, et arvutikasutajad ei peaks nende joaks tähendusetuid numbrilisi aadressijadasid meeles pidama - sisuliselt on tegemist interneti telefoniraamatuga (8). Juba 70ndate alguses, ARPANET-i algusaegadel, anti võrgusõlmedele inimkeelseid nimesid, kuid algul pidi iga sõlm eraldi omaenda telefoniraamtut pidama - selleks oli igal võrgusõlmel oma HOSTS.TXT fail, kus igale nimele seati vastavaks numbriline aadress. 1973. aastal saadi aru, et igaühel ei ole mõistlik eraldi HOSTS.TXT faili hallata, kuna need kipuvad ajast maha jääma, tekitades nimekonflikte ning 1974. aastal otsustati, et SRI (Stanford Research Institute) Network Information Center hakkab haldama ühtainsat faili, mis siis kõigile läbi FTP serveri kättesaadav on (9).
UUCP sai alguse 1976. aastal AT&T Bell Labs'is, kus Mike Lesk tuli välja programmiga UNIX to UNIX copy, mis oli algselt mõeldud Bell Labs’i siseseks tarkvara levitamiseks UNIX süsteemide vahel, kuid peatselt ka muude failide, emailide ja käskude vahendamiseks (1). Sel ajal oli ARPANET-i ühendatud 63 masinat, ning selle kaudu levivad uudised ning email seetõttu väga eksootilised - see aga lõi ideaalse kasvulava UUCP kiireks levikuks (2). UUCP toimis üle telefoniliinide ning oli sisuliselt sissehelistamisega võrk (3), mis oli internetiühendusest märksa odavam ning kättesaadavam. UUCP abil ühendatud arvutid moodustasid seega omaette mitteformaalse võrgu - UUCPNET-i, millest mõned üksikud masinad olid ühendatud ka internetti, võimaldades UUCPNET-i ning interneti vahelist silda (4).
Üks polulaarsemaid kasutusi UUCP-l oli email, kusjuures arvutid leidsid üksteist bang path’ide abil, mis koosnesid võrku ühendatud masinate nimedest, mis olid eraldatud hüüumärkidega ning lõppesid sihtarvuti kasutajanimega. Selleks, et kellelegi emaili saata, ei piisanud üksi sihtaadressist ehk “asukohast” - teadma pidi tervet teekonda, mille email pidi läbima, et lõplikku sihtkohta jõuda (5). Lisaks emailile osutus väga populaarseks ka 1980. aastal Tom Truscott’i ning Jim Ellis’e käivitatud Usenet, mis oli foorumi laadne uudisgruppide võrgustik, kus kõrghetkel oli enam kui 120 000 erinevat teemat (6).
UUCP on tänaseks praktiliselt kadunud. Selle populaarsus hakkas kiiresti langema 90ndatel, mil levima hakkas odav ning kiire internetiühendus. UUCP-d ei olnud seega enam lihtsalt vaja ning selle mitmed funktsioonid on tänase arvutikasutaja jaoks asendunud TCP/IP põhiste protokollidega nagu SMTP, POP, IMAP, (S)FTP ja NNTP (7).
DNS
Olgugi, et enamik tavakasutajaid võibolla DNS-ist kuulnudki ei ole, kasutavad seda tänapäeval kõik, kes vähegi arvutitega kokku puutuvad. DNS nimelt võimaldab IP aadresside “inimkeelde tõlkimist”, et arvutikasutajad ei peaks nende joaks tähendusetuid numbrilisi aadressijadasid meeles pidama - sisuliselt on tegemist interneti telefoniraamatuga (8). Juba 70ndate alguses, ARPANET-i algusaegadel, anti võrgusõlmedele inimkeelseid nimesid, kuid algul pidi iga sõlm eraldi omaenda telefoniraamtut pidama - selleks oli igal võrgusõlmel oma HOSTS.TXT fail, kus igale nimele seati vastavaks numbriline aadress. 1973. aastal saadi aru, et igaühel ei ole mõistlik eraldi HOSTS.TXT faili hallata, kuna need kipuvad ajast maha jääma, tekitades nimekonflikte ning 1974. aastal otsustati, et SRI (Stanford Research Institute) Network Information Center hakkab haldama ühtainsat faili, mis siis kõigile läbi FTP serveri kättesaadav on (9).
Järgnevatel aastatel aga ei olnud HOSTS.TXT fail TCP/IP kiire leviku ning võrku ühendatud arvutite kiire kasvu tõttu enam kergesti hallatav, mistõttu hakati otsima uut ning paremat lahendust (10). DNS-i ideele pani aluse Dr. David Mills 1981. aastal, kus käis välja domeenide idee (Internet Name Domains), mille esialgseks eesmärgiks oli hoopiski emailide parem marsruutimine. 1982. aasta pakkus Jon Postel Mills’i tööle tuginedes välja esmase domeeninimede struktuuri, kus domeeni osad olid eraldatud punktiga ning 1983. aastal viis DNS-i disaini lõpule Dr. Paul Mockapetris (11), kes ehitas valmis ka esimese DNS tarkvara nimega “Jeeves” (12). Mockapetris käis välja ühe olulise idee, milleks oli domeenide jagamine hierarhiliselt nii, et iga domeen saab end muuta ilma “kõrgema jõuga” konsulteerimata ning muuhulgas luua ka uusi alamdomeene (13).
Domeenide registreerimist valiti haldama Stanford Research Institute ning esimesed domeeninimed registreeriti 1985. aastal (14). Esialgse plaani kohaselt oleks pidanud üleminek HOSTS.TXT-i süsteemilt DNS-ile toimuma juba 1984. aastal, kuid tehniliste tõrgete ning varasemate nimekonfliktide tõttu jõuti täielikult uuele süsteemile üle minna alles 1987. aastaks (15).
Domeenide registreerimist valiti haldama Stanford Research Institute ning esimesed domeeninimed registreeriti 1985. aastal (14). Esialgse plaani kohaselt oleks pidanud üleminek HOSTS.TXT-i süsteemilt DNS-ile toimuma juba 1984. aastal, kuid tehniliste tõrgete ning varasemate nimekonfliktide tõttu jõuti täielikult uuele süsteemile üle minna alles 1987. aastaks (15).
Allikad:
- https://tldp.org/LDP/nag/node5.html
- https://www.usenix.org/system/files/login/articles/login_aug15_09_salus.pdf
- https://tldp.org/LDP/nag/node147.html
- https://books.google.ee/books?id=jltEEAAAQBAJ&pg=PA203&lpg=PA203
- https://www.admin.com/samples/UUCP.pdf
- https://today.duke.edu/2010/05/usenet.html
- https://sites.google.com/site/internethistoryasia/book1/3-1-uucpnet-usenet-asianet
- https://www.cloudflare.com/learning/dns/what-is-dns/
- https://dnsinstitute.com/dns-history/dns-history-timeline/
- https://www.historyofdomains.com/host/
- http://www.softpanorama.org/DNS/history.shtml
- https://docstore.mik.ua/orelly/networking_2ndEd/dns/ch01_04.htm
- https://www.welcometothejungle.com/en/articles/btc-interview-paul-mockapetris
- http://www.softpanorama.org/DNS/history.shtml
- https://www.nap.edu/read/11258/chapter/4#47
Kommentaarid
Postita kommentaar