Nädal III (uue meedia mõju traditsioonilisele)

Kolmanda nädala postituse eesmärgiks oli analüüsida uue meedia mõju traditsioonilisele ning tuua välja üks positiivne ning üks negatiivne kasutegur. Positiivseks mõjuteguriks sai valitud uue meedia olemine infoallikaks traditsioonilisele ning negatiivseks halva informatsiooni üleküllus.

Uus meedia on muutnud info interaktiivsemaks ning kiiremini kättesaadavamaks. Ning seda ka traditsioonilise meedia jaoks. Nimelt on uus meedia traditsioonilise jaoks infoallikaks niisamuti, nagu ta seda on keskmise meediatarbija jaoks. Nii võivad traditsioonilise meedia esindajad saada infot näiteks poliitikute verifitseeritud Twitteri kontode kaudu, läbi sotsiaalmeedia voogedastust otse sündmuspaigalt või otsides internetist toetavat lisamaterjali. Olgugi, et sellest ning puudulikust faktikontrollist tulenevalt võidakse ka reha otsa astuda, nagu seda tegi alles möödunud nädalal Eesti kollane ajakirjandus, teatades ekslikult ühest säutsust lähtuvalt teater Vanemuise näitleja Karol Kuntseli surmast, on üldiselt tegemist siiski positiivse nähtusega (1). See võimaldab traditsioonilisel meedial mitte ainult kiiremini reageerida, vaid pakkuda oma publikule mitmekesisemat ning uue meediaga paremini konkureerivat sisu. Info ei pea aga piirduma vaid materjaliga, mida uus meedia toota aitab. Kuna erinevalt traditsioonilisest meediast ei ole uue meedia puhul info ühesuunaline, siis on läbi viimase vahendite võimalik saada ka kiiremat ning otsesemat tagasisidet, mis võimaldab avalikku arvamust arvesse võttes traditsioonilise meedia ressursikasutust paremini optimeerida ning juhtida.

Negatiivse mõjuna võiks tuua informatsiooni ülekülluse, või õigemini - halva informatsiooni ülekülluse. Probleemile aitab kaasa traditsioonilise meedia publiku ning rahavoogude kahanemine (2), mistõttu mitmed väljaanded on sunnitud sotsiaalmeedia ning teiste tasuta kanalitega konkureerimiseks oma digitaalsed teisikud pay-wall’i taha sulgema. Mis ei ole veel iseenesest probleem, väljaanded tahavad õigustatult raha saada ning see aitab ülal pidada erapooletut ning läbipaistvat ajakirjandust, kuid laiemal üldsusel on raske seda väljaminekut õigustada (või on see lihtsalt piisavalt ebamugav). Niisiis eelistatakse tasuta alternatiive. Seal aga jällegi on faktikontroll kas puudulik või olematu ning seetõttu kipuvad levima valeuudised, mis kinnituskalduvuse ja algoritmide ehitatud meediamullide tõttu kanda kinnitavad. Võidakse ekslikult arvata, et populaarsuse ning usaldusväärsuse vahele võib panna võrdusmärgi. Kuna infot on palju, usaldusväärsena näivate veebilehtede ehitamine aina lihtsam ning vabalt on saadaval mitmed potentsiaalselt kurja alatooniga tehnoloogiad nagu süvavõltsingud ning muud vigurid, on üha keerulisem vääral ning tõesel infol vahet teha ning paratamatult lekivad varem või hiljem mitmed ühiskonda lõhestavad materjalid ka traditsioonilisse meediasse (3).

Kõik kanalid, mida täna nimetame traditsiooniliseks, olid ühel hetkel uued ja murrangulised. Nii on ilmselt ka tulevikus, praegune “uus meedia” saab traditsiooniliseks ning ei jää üle muud, kui kohaneda, leida oma koht ning üritada uusi tehnoloogiaid ning võimalusi kasutada olemasoleva täiustamiseks ning kaitsmiseks.


Allikad:

1. https://elu24.postimees.ee/7452806/elu24-vabandab-karol-kuntseliga-seotud-valeuudise-parast
2. https://www.brookings.edu/wp-content/uploads/2016/07/new-media.pdf
3. https://www.researchgate.net/publication/337644519_The_Emergence_of_Deepfake_Technology_A_Review