Nädal VI (autoriõiguse reform)

Kuuenda nädala posituse eesmärgiks oli anda ülevaade “The Case for Copyright Reform” teisest peatükist. See teos on kirjutatud Rick Falkvinge ning Christian Engströmi poolt, kellest esimene oli Rootsi Piraadipartei asutajaks (1) ning teine esindas sama parteid Euroopa Parlamendis aastatel 2009-2014 (2). Piraadipartei kasvule andis järsu tõuke 2006. aastal toimunu reid Pirate Bay serveritele Rootsis, mis andis nende sõnumile rohkelt meediakajastust ning partei võitis sellega ka rohkelt uusi liikmeid, kasvades kolmandaks suurimaks parlamendiväliseks parteiks Rootsis (3). Just neid ideid kannab ka antud raamat. Läbivaks tooniks on asjaolu, et paralleelselt ei saa eksisteerida privaatsus ning autoriõiguste kaitse täielik tagamine, kuna viimane eeldaks sekkumist ning järelvalve teostamist inimeste privaatses kommunikatsioonis üle interneti. Mõnevõrra äärmusliku lahendusena sellele nähakse failide mittekommertsiaalsel eesmärgil kopeerimise ja reprodutseerimise legaliseerimist, mille hulka kuulub ka p2p failijagamine. Kokku on teises peatükis on välja toodud kuus konkreetsemat ettepanekut autoriõiguste reformiks.


Moraalsete õiguste säilimine

”Give credit where credit is due” ehk keegi ei tohiks end autoriks tembeldada ilma tegelikult autoriks olemata. Vaevalt et leidub kedagi, kes sellega nõus ei oleks.


Vaba mittekommertsiaalne jagamine

Siin läheb asi veidi vastuolulisemaks. Pakutakse välja, et kõigi autoriõigustega kaitstud tööde kopeerimine ja reprodutseerimine mitteärilistel eesmärkidel peaks olema lubatud. Näitena tuuakse seda, et kuni veel 1990ndate aastateni puudutas autoriõiguste kaitse vaid ettevõtteid ning nende komeertsiaalset tegevust, ehk neid, kel oli võimekus trükkida raamatuid ning väljastata muusikaplaate. Tavalised inimesed aga seevastu ei pidanud muretsema, kui omavahel teoste jagamiseks koopiaid tegid. Vastuoluline on see aga seetõttu, et tol hetkel ei olnud inimestel teoste jagamisel ka seda võimekust, mida täna võimaldab internet. Ehk koopiate jagamine oli pigem lokaalne ning tehnoloogilistest faktoritest tulenevalt piiratud. Täna võib aga igaüks oma jagatava torrentiga jõuda miljonite inimesteni, seega on majanduslik mõju oma huve kaitsta soovivatele ettevõtetele suurem, kui ta oli 90ndatel või enne seda. Küll aga ei maksa siinkohal unustada ka autorite rõhutatud privaatsuse küsimust. Ehk isegi kui järelvalvet teostavatel organitel võib olla tehnoloogiline võimekus autoriõigusi kaitsta, siis kust tuleks tõmmata piir? Ehk kas selleks, et tagada autoriõiguste kaitse, oleks õigustatud näiteks tavainimeste võrguliikluse jälgimine või veel enam, privaatses suhtluses sõnumitesse “piilumine” isegi juhul, kui seda teeb arvuti mitte inimene?


20 aastat autoriõiguste kaitset

Taotletakse autoriõiguste kaitseks senise “70 aastat surmast” asemel 20 aastat alates teose avaldamise hetkest. Põhjendus autorite poolt aga on puudulik. Öeldakse vaid, et senine kaitse pikkus on absurdne. Ühest küljest on mõistetav, et näiteks sada aastat peale teose avaldamist võib olla keeruline tuvastada autoriõiguste omanikku, et teose kasutamiseks luba küsida, kuid kaitse lühendamine seda konkreetset probleemi ei lahendaks. Lisaks tundub lihtsalt jabur mõte sellest, et autor võiks oma õigustest veel oma eluajal ilma jääda. Kuna 70 aastat aga on siiski põhjendamatult pikk aeg, kõlaks märksa mõistlikumana kaitse autori eluajal või kestus 20 aastat peale surma.


Registreerimine 5 aasta möödudes


Eesmärgiks oleks siin autoriõiguste registri pidamine ning õiguste kehtimine üle viie aasta vaid juhul, kui nad on nimetatud registris registreeritud. Registreerimine on mingis vormis juba Euroopas (4) ning USA-s (5) olemas, kuid selle eesmärk on ennekõike oma õiguste kaitse lihtsustamine - jälje jätmine oma tööst avalikku registrisse. Ettepanek aga näeks ette, et registreerimata jätmise korral õigused kaoks, mis tõstatab küsimuse, mis saaks juhul, kui registreerimine ei ole võimalik. Näiteks, kui autor on sattunud mõnes repressiivsemas riigis vangistusse või on sootuks hukkunud.


Vaba sämplimine

Pakutakse välja, et tuleks lubada olemasolevate tööde kasutamine remiksideks, paroodiateks ning audiovisuaalse materjali kasutusõigus viitamisega, sarnaselt nagu see toimib tekstiga. Mõte tundub õilis, tõenäoliselt oleks olemata terved muusikažanrid nagu hip-hop, kui sämplimist kui sellist ei eksisteeriks (6). Küll aga on probleemiks see, et kuna enamasti on isegi ekspertidel väga keeruline öelda, mil üks teos teisega liialt sarnane on ning selle üle otsustavatel inimestel tõenäoliselt muusikaline haridus puudub (7), siis kraanide valla päästmisel võib autoritel endi kaitsmine sisuliselt võimatuks muutuda. Kui sämpeldajaid on rohkem, oleks rohkem ka neid, kes julmalt teiste töö najal liugu laseksid.


DRM-i keelustamine

Nõutakse, et DRM-i piirangutest möödapääsemine peaks olema igal juhul võimalik ja lubatud ning soovitab keelustada DRM-i tehnoloogia, mis takistab töö õigusjärgsel omanikul selle kasutamist. Siin on on oluline vahet teha DRM-il, mis takistab töö legaalset kasutamist ning neid, mis seda ei takista. Viimase keelustamine ei tunduks kuidagi põhjendatav. Küll aga on probleemiks DRM, mis sõltub näiteks DRM teenusepakkujast või internetist. Kurikuulsaimaks on nendest Denuvo, mille puhul on korduvalt tõrgete tõttu tarkvara ajutiselt kasutuskõlbatuks muutunud (8). Ehk see tähendaks, et ostes arvutimängu ei ole sa justkui selle omanik, kuna sa sõltud kas internetiühendusest või kolmandast osapoolest, kelle teenuse püsimisest sõltub see, kas sinu tarkvara käivitub või mitte. DRM teenusepakkujal võivad esineda tõrked, ta võib pankrotistuda - ehk on isegi teose autori nind DRM teenusepakkuja vahelisse lepingusse märgitud periood, mille jooksul teenust ettenähtud kujul toetada tuleb, pärast mida see lihtsalt välja võidaks lülitada. See kõik tähendab, et selle teenuse kadumisel muutuks sinu ostetud tarkvara kasutuskõlbmatuks.


Kogu peatükist jäi kõige rohkem kõrvu siiski mõte, et autoriõiguste tagamine ei saa tulla privaatsuse hinnaga ning sellega olen kindlasti nõus, kuna nende kooseksisteerimine ei ole lihtsalt võimalik. Ning see, kuidas kuidas ettevõtted oma tuluvoo säilitavad, ei ole poliitikute rida - tehnoloogia arenedes peavad ettevõtted ise seisma selle eest, et nende ärimudelid oleks jätkusuutlikud, tehes seda nii, et see inimeste vabadusi ei riivaks. Heaks näiteks on siin muusika- ja videoedastus platvormid nagu Spotify, Apple Music, Netflix, Amazon Prime Video ja paljud teised, kes on leidnud, et tehes teenus ning selle eest tasumine piisavalt mugavaks, ei ole inimestel lihtsalt põhjust musta lippu heisata.


Allikad:
  1. https://worldjusticeproject.org/world-justice-forum-iv-speaker-rick-falkvinge
  2. https://eu.boell.org/en/person/christian-engstrom
  3. https://digitalcommons.pace.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=1040&context=pilr
  4. https://europa.eu/youreurope/business/running-business/intellectual-property/copyright/index_en.htm
  5. https://www.copyright.gov/registration/
  6. https://www.tcs.cam.ac.uk/sampling-in-hip-hop-art-or-theft/
  7. https://www.dw.com/en/kraftwerk-case-eu-top-court-defines-rules-of-sampling/a-46916334
  8. https://www.techdirt.com/2021/11/10/denuvo-games-once-again-broken-paying-customers-thanks-to-drm-mishap/

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Nädal XIV (Andmeturve - BGP kaaperdamine)

Nädal VII (litsentsid ja edasikandumisklausel)