Nädal V (Virginia Shea 10 käsku)
Viienda nädala postituse eesmärgiks oli valida üks Virginia Shea kümnest käsust ning tuua mõni näide omaenda kogemustest. Kuna ma võrgusuhtlusest foorumite, meililistide ninng sotsiaalmeedia kaudu aktiivselt osa ei võta, siis pole ma ilmselt kõige õigem inimene nendest asjadest rääkima, kuid proovin seda teha siiski. Valitud sai seitsmes punkt, milleks oli sõimusõja piiramine.
Virginia Shea kümme käsku on midagi sellist, mida iga inimene võiks järgida ka oma igapäevaelus - võrguvälises kontekstis. Nad tunduvad iseenesestmõistetavad, samas pean tunnistama, et mulle ei meeldi võrgusuhtlusest nii formaalselt mõelda. Mitte, et ma neid “käske” ei järgiks, aga kroonilise ülemõtleja ning pigem passiivse võrgukodanikuna tunnen, et pigem ei ole vajadust veel mõne põhjuse järele, miks täna mitte võrgusuhtlusest osa võtta. Pean siin ennekõike silmas punkti, mis räägib teiste aja ning võrguühenduse austamisest. Saan aru, et näiteks tööalases või profesionaalses suhtluses tühja mulli puhumine kellegi elu paremaks ega lihtsamaks ei tee, kuid mitteformaalsemas keskkonnas on tihti raske hinnata, mis võib tunduda kellegi jaoks oluline ja huvitav, ning mis mitte. Ja leian, et siin on pigem kasulik eksperimenteerida ning mitte takerduda sellesse, kas sinu postitatav materjal neid baite väärt on või mitte - keskmist arvesse võttes künnis ilmselt ületamatu ei ole ning see aitab õppida, saada tagasisidet ning leida oma koht.
Üheks käsuks, mis küll esmapilgul võib tunduda niisamuti iseenesestmõistetav kui kõik teised, kuid mis viimase paari aasta sündmuseid ning eriti möödunud nädala sündmuseid arvesse võttes võib olla oma emotsionaalse laetuse poolest raskemini saavutatav, on seitsmes punkt, mis käsib aidata piirata sõimusõdu. Alles möödunud nädalal jagati ühele mu tuttavale facebookis nüüdseks ka juba Pealtnägijas kajastatud rumalustest tulvil video, milles väideti, et Ukrainas mingit sõda ei ole, see on kõik pettus, väljamõeldis jne - ilmselge jaburus. Infosõja ohvriks langenu tõekspidamised võivad sageli olla nii vastukarva ning meie jaoks niivõrd absurdsed, et argumenteeritud ning tsiviliseeritud dialoogi pidamine võib osutuda näiliselt võimatuks. Lihtne on minna leili, närvi, hoida peast kinni, et kuidas ometi saavad ühe inimese vaated olla nii kardinaalselt erinevad minu omadest - “no kuidas ta ometi ei näe, mis toimub”. Omast kogemusest tean, et mu enda kannatus sellistes küsimustes just üleliia pikk ei ole. Aga oluline on mõista, et vestluse teine osapool mõtleb olukorrast analoogselt. Infosõja üks peamisi eesmärke aga just sellise konflikti ning ühiskondliku lõhestuse tekitamine ongi, seega ehk kehtib siin vanasõna “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Ehk kui muud tarka teha ei oska või ei suuda, võib avalikele postitustele alati vastamata jätta - jääb algoritm toitmata ja ehk jääb nälga ka postituse sisuks olnud jant. Kui tegemist on otsesõnumiga, siis võibolla oleks mõistlikum võrgusuhtluse eripäradest tulenevalt otsustada võrguvälise suhtluse kasuks, kus arusaamatusi ning valestimõistmisi lihtsam vältida. Nii on inimesega näost-näkku rääkides lõplikult tülli sattumise oht väiksem. Ise võimalusel just nõnda toiminud olengi.
Virginia Shea kümme käsku on midagi sellist, mida iga inimene võiks järgida ka oma igapäevaelus - võrguvälises kontekstis. Nad tunduvad iseenesestmõistetavad, samas pean tunnistama, et mulle ei meeldi võrgusuhtlusest nii formaalselt mõelda. Mitte, et ma neid “käske” ei järgiks, aga kroonilise ülemõtleja ning pigem passiivse võrgukodanikuna tunnen, et pigem ei ole vajadust veel mõne põhjuse järele, miks täna mitte võrgusuhtlusest osa võtta. Pean siin ennekõike silmas punkti, mis räägib teiste aja ning võrguühenduse austamisest. Saan aru, et näiteks tööalases või profesionaalses suhtluses tühja mulli puhumine kellegi elu paremaks ega lihtsamaks ei tee, kuid mitteformaalsemas keskkonnas on tihti raske hinnata, mis võib tunduda kellegi jaoks oluline ja huvitav, ning mis mitte. Ja leian, et siin on pigem kasulik eksperimenteerida ning mitte takerduda sellesse, kas sinu postitatav materjal neid baite väärt on või mitte - keskmist arvesse võttes künnis ilmselt ületamatu ei ole ning see aitab õppida, saada tagasisidet ning leida oma koht.
Üheks käsuks, mis küll esmapilgul võib tunduda niisamuti iseenesestmõistetav kui kõik teised, kuid mis viimase paari aasta sündmuseid ning eriti möödunud nädala sündmuseid arvesse võttes võib olla oma emotsionaalse laetuse poolest raskemini saavutatav, on seitsmes punkt, mis käsib aidata piirata sõimusõdu. Alles möödunud nädalal jagati ühele mu tuttavale facebookis nüüdseks ka juba Pealtnägijas kajastatud rumalustest tulvil video, milles väideti, et Ukrainas mingit sõda ei ole, see on kõik pettus, väljamõeldis jne - ilmselge jaburus. Infosõja ohvriks langenu tõekspidamised võivad sageli olla nii vastukarva ning meie jaoks niivõrd absurdsed, et argumenteeritud ning tsiviliseeritud dialoogi pidamine võib osutuda näiliselt võimatuks. Lihtne on minna leili, närvi, hoida peast kinni, et kuidas ometi saavad ühe inimese vaated olla nii kardinaalselt erinevad minu omadest - “no kuidas ta ometi ei näe, mis toimub”. Omast kogemusest tean, et mu enda kannatus sellistes küsimustes just üleliia pikk ei ole. Aga oluline on mõista, et vestluse teine osapool mõtleb olukorrast analoogselt. Infosõja üks peamisi eesmärke aga just sellise konflikti ning ühiskondliku lõhestuse tekitamine ongi, seega ehk kehtib siin vanasõna “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Ehk kui muud tarka teha ei oska või ei suuda, võib avalikele postitustele alati vastamata jätta - jääb algoritm toitmata ja ehk jääb nälga ka postituse sisuks olnud jant. Kui tegemist on otsesõnumiga, siis võibolla oleks mõistlikum võrgusuhtluse eripäradest tulenevalt otsustada võrguvälise suhtluse kasuks, kus arusaamatusi ning valestimõistmisi lihtsam vältida. Nii on inimesega näost-näkku rääkides lõplikult tülli sattumise oht väiksem. Ise võimalusel just nõnda toiminud olengi.
Kommentaarid
Postita kommentaar