Nädal VIII ("käsitööline" või "proff")
Kaheksanda nädala postituse eesmärgiks oli kirjeldada, milline omadus võiks kõige enam eristada “proffi” sama eriala “käsitöölisest”. Algatuseks ütleks ära, et ei näe “käsitöölisi” ja “proffe” kui vastanduvaid leere, kellest üks justkui olemuslikult teisest parem on - mõlemaid on vaja ning leian, et nad täiendavad teineteist. Professionaali all pean ennekõike silmas laiahaardeliste teadmistega inimest, käsitöölise all aga kitsamate ning spetsiifilisemate teadmistega inimest.
Käsitööliste ning professionaalide võrdlemiseks prooviks esmalt välja tuua mõlema olulisemad väljundid. Kui professionaalide puhul võiks sellekks olla oma valdkonna või eriala edassiviimine, arendamine, innovatsioon ning koolitamine, siis käsitööliste peamine ülesanne võiks olla nende valdkondade püsimine ja jätkusuutlikus. Professionaalil on seejures vajalikud head pehmed oskused, väga laiapõhjalised teadmised nägemaks suuremat pilti ning omamaks paremat kohanemisvõimet, samas kui käsitööline võib piirduda spetsiifilisemate teadmistega. Näiteks infotehnoloogia puhul on vaja meeletus koguses tehnilist arendusressurssi justnimelt käsitööliste näol, kel on mingis kitsamas segmendis väga sügavad ning spetsiifilised teadmised. See võib olla ka põhjuseks, miks ülikool tihti pooleli jäetakse. Kuna valdkond areneb kiiresti, siis on turu surve tõttu käsitööliste vajadus suurem, kui professionaalide oma (või on neid lihtsalt kiirem "toota"). Taavi Kotka sõnul on janu selle ressursi järgi nii suur, et isegi diplomita tudeng leiab töö ning Tallinna tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna dekaan Gert Jervan näeb selles ohtu, et Eestist võib saada madala hinnaga allhankemaa (1). Samas ei saa pidada ülikooliharidust iseenesest professionaali olulisemaks omaduseks, kuna pole vahet, kust laiapõhjalised teadmised pärinevad. Lisaks varieerub ka ühe ja sama haridusasutuse lõikes väljundi teadmiste tase üsna paljuski - saavad kooli lõpetatud ju ühteviisi nii puhtad viielised kui ka need, kes vaevu ühtedega läbi veavad. Ja ka viieliste puhul ei pruugi hinne üksi anda objektiivset hinnangut inimese teadmiste kohta - ehk võib heale hindele komistada ka asjadest tegelikult lõpuni aru saamata, niiöelda “testideks õppides”, samas kui kehvema hinde saanud inimene võib olla võtnud vaevaks omale asjad pärast kehva tulemust ikkagi selgeks teha. Ehk siis ülikool loob küll head tingimused õppimiseks, kuid õppimist ja teadmiste omandamist tudengi eest keegi ära teha ei saa.
Mis siis ikkagi on see, mis võiks professionaali käsitöölisest enim eristada? Ehk on selleks voolavus. Kui käsitöölisel on kasulik hoida fookust ning tegutseda talle ettenähtud raamistikus, kus ta on kõige efektiivsem, siis professionaal peab oma initsiatiivile tuginedes ning suuremat pilti analüüsides olema ettenägelikum ning paindlikum. Piltlikult öeldes käib käsitööline mööda sissekäidud rada ning teeb seda sealjuures laitmatult ning efektiivselt, samas kui professionaal püüab otsida lahendusi uutest kohtadest ning aitab kaardistada uusi radu. Meie keerukas ning ajapikku üha keerulisemaks muutuvas maailms on üha enam vajalik automatiseerimine ning tööriistad, mis aitavad meil keerulisi probleeme lihtsustada, neid abstraheerida. Et käsitöölised võiksid oma tööd teha veelgi efektiivsemalt. Joel Spolsky artiklis “The Law of Leaky Abstractions” toob ta välja, et saamata süvitsi aru abstraktsiooni kapoti all leiduvast keerukustest tekivad “lekked”, ehk keerukus lekib abstraktsioonist välja (2). Joel’i sõnul tähendaks see infotoehnoloogias näiteks seda, et töökindla ning usaldusväärse tarkvara arendajad peaksid peensusteni aru saama ka kõigist detailidest, mida tööriist kasutaja jaoks lihtsustab. Kas see on aga pikemas perspektiivis käsitööliste jaoks realistlik? See vähendaks ühelt poolt abstraktsioonide väärtust ning teisalt tähendaks, et üha suurema hulga erinevate tööriistade turuletulekuga muutuks käsitööliste skoop üha väiksemaks. Nagu eespool juba selgus, on turu surve tugev. Käsitööliste koolitamine on küll kiirem, kuid ühtaegu absoluutselt kõigi tööriistadega ning nendes peituvate detailidega kursis olla on neil lihtsalt võimatu. See omakorda piiraks tööjõu mobiilsust, kuna kandidaadid ei suudaks korraga mitmeid tööriistu ning nende üksikasju tunda ning nad sobituks vaid väga spetsiifilistele positsioonidele. Võib olla aga on just see võimaluseks professionaalidele - tundmata küll üksikasjalikult kõikvõimalikke tööriistu, kuid tundes siiski baasi, millel kõik need tööriistad põhinevad - juhtida, märgata, koolitada ning diagnoosida, ehk just nende ülesandeks võiks olla paremate tööriistade ning abstraktsioonide loomine veakindluse katteks.
Nagu ka postituse alguses kirjas, täiendavad käsitöölised ning professionaalid teineteist. Kui panna professionaal antud kontekstis rinda pistma käsitöölisega viimase kitsamas skoobis, siis jääks peale tõenäoliselt käsitööline, kel antud raamistikus sügavamad teadmised ning suurem kogemuste pagas. Samas võib käsitöölisel puududa suurem pilt ning oma mugavustsoonist välja sattudes võib ta sootuks takerduda, professionaal aga seevastu võiks end just nimelt siis kõige kindlamalt ning mugavamalt tunda.
Allikad:
Käsitööliste ning professionaalide võrdlemiseks prooviks esmalt välja tuua mõlema olulisemad väljundid. Kui professionaalide puhul võiks sellekks olla oma valdkonna või eriala edassiviimine, arendamine, innovatsioon ning koolitamine, siis käsitööliste peamine ülesanne võiks olla nende valdkondade püsimine ja jätkusuutlikus. Professionaalil on seejures vajalikud head pehmed oskused, väga laiapõhjalised teadmised nägemaks suuremat pilti ning omamaks paremat kohanemisvõimet, samas kui käsitööline võib piirduda spetsiifilisemate teadmistega. Näiteks infotehnoloogia puhul on vaja meeletus koguses tehnilist arendusressurssi justnimelt käsitööliste näol, kel on mingis kitsamas segmendis väga sügavad ning spetsiifilised teadmised. See võib olla ka põhjuseks, miks ülikool tihti pooleli jäetakse. Kuna valdkond areneb kiiresti, siis on turu surve tõttu käsitööliste vajadus suurem, kui professionaalide oma (või on neid lihtsalt kiirem "toota"). Taavi Kotka sõnul on janu selle ressursi järgi nii suur, et isegi diplomita tudeng leiab töö ning Tallinna tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna dekaan Gert Jervan näeb selles ohtu, et Eestist võib saada madala hinnaga allhankemaa (1). Samas ei saa pidada ülikooliharidust iseenesest professionaali olulisemaks omaduseks, kuna pole vahet, kust laiapõhjalised teadmised pärinevad. Lisaks varieerub ka ühe ja sama haridusasutuse lõikes väljundi teadmiste tase üsna paljuski - saavad kooli lõpetatud ju ühteviisi nii puhtad viielised kui ka need, kes vaevu ühtedega läbi veavad. Ja ka viieliste puhul ei pruugi hinne üksi anda objektiivset hinnangut inimese teadmiste kohta - ehk võib heale hindele komistada ka asjadest tegelikult lõpuni aru saamata, niiöelda “testideks õppides”, samas kui kehvema hinde saanud inimene võib olla võtnud vaevaks omale asjad pärast kehva tulemust ikkagi selgeks teha. Ehk siis ülikool loob küll head tingimused õppimiseks, kuid õppimist ja teadmiste omandamist tudengi eest keegi ära teha ei saa.
Mis siis ikkagi on see, mis võiks professionaali käsitöölisest enim eristada? Ehk on selleks voolavus. Kui käsitöölisel on kasulik hoida fookust ning tegutseda talle ettenähtud raamistikus, kus ta on kõige efektiivsem, siis professionaal peab oma initsiatiivile tuginedes ning suuremat pilti analüüsides olema ettenägelikum ning paindlikum. Piltlikult öeldes käib käsitööline mööda sissekäidud rada ning teeb seda sealjuures laitmatult ning efektiivselt, samas kui professionaal püüab otsida lahendusi uutest kohtadest ning aitab kaardistada uusi radu. Meie keerukas ning ajapikku üha keerulisemaks muutuvas maailms on üha enam vajalik automatiseerimine ning tööriistad, mis aitavad meil keerulisi probleeme lihtsustada, neid abstraheerida. Et käsitöölised võiksid oma tööd teha veelgi efektiivsemalt. Joel Spolsky artiklis “The Law of Leaky Abstractions” toob ta välja, et saamata süvitsi aru abstraktsiooni kapoti all leiduvast keerukustest tekivad “lekked”, ehk keerukus lekib abstraktsioonist välja (2). Joel’i sõnul tähendaks see infotoehnoloogias näiteks seda, et töökindla ning usaldusväärse tarkvara arendajad peaksid peensusteni aru saama ka kõigist detailidest, mida tööriist kasutaja jaoks lihtsustab. Kas see on aga pikemas perspektiivis käsitööliste jaoks realistlik? See vähendaks ühelt poolt abstraktsioonide väärtust ning teisalt tähendaks, et üha suurema hulga erinevate tööriistade turuletulekuga muutuks käsitööliste skoop üha väiksemaks. Nagu eespool juba selgus, on turu surve tugev. Käsitööliste koolitamine on küll kiirem, kuid ühtaegu absoluutselt kõigi tööriistadega ning nendes peituvate detailidega kursis olla on neil lihtsalt võimatu. See omakorda piiraks tööjõu mobiilsust, kuna kandidaadid ei suudaks korraga mitmeid tööriistu ning nende üksikasju tunda ning nad sobituks vaid väga spetsiifilistele positsioonidele. Võib olla aga on just see võimaluseks professionaalidele - tundmata küll üksikasjalikult kõikvõimalikke tööriistu, kuid tundes siiski baasi, millel kõik need tööriistad põhinevad - juhtida, märgata, koolitada ning diagnoosida, ehk just nende ülesandeks võiks olla paremate tööriistade ning abstraktsioonide loomine veakindluse katteks.
Nagu ka postituse alguses kirjas, täiendavad käsitöölised ning professionaalid teineteist. Kui panna professionaal antud kontekstis rinda pistma käsitöölisega viimase kitsamas skoobis, siis jääks peale tõenäoliselt käsitööline, kel antud raamistikus sügavamad teadmised ning suurem kogemuste pagas. Samas võib käsitöölisel puududa suurem pilt ning oma mugavustsoonist välja sattudes võib ta sootuks takerduda, professionaal aga seevastu võiks end just nimelt siis kõige kindlamalt ning mugavamalt tunda.
Allikad:
- https://www.err.ee/522249/it-spetsialistide-poud-viib-tudengite-varbamiseni-koolipingist
- https://www.joelonsoftware.com/2002/11/11/the-law-of-leaky-abstractions/
Kommentaarid
Postita kommentaar